Tallinna Naiste Kriisikodu kutsub kõiki inimesi näitama üles kodanikujulgust ja täitma oma kodanikukohust, märgates vägivalda. Ära jää ükskõikseks – sekku, aita, kui näed abivajajat!
27. märtsil 2010. aastal toimus Tallinnas ühes Kuldnoka tänava korteris plahvatus, milles hukkus kaks inimest, neist üks oli väike laps. Kokku sai vigastada viis inimest.
“Laupäevaõhtune tüli kujunes naabrite väitel ülekaalukalt lärmakaimaks, esialgsetel andmetel läks armukade mees oma naisele korduvalt kallale. Naise hädakisa kuulasid naabrid läbi paneelmaja õhukeste seinte ligi kolm tundi. “Naine karjus sellise häälega, et minu arvates võiks nii võimsa häälega lausa ooperis laulda,” ütles üks tragöödia otseseid tunnistajaid, korrus kõrgemal elav Arvi,“ edastas juhtumit Tallinna Postimees.
Kas oleksid need ohvrid olnud, kui naabrid oleksid kutsunud politsei mitte alles siis, kui naise hädakisa segas nende magamaminekut, vaid sündmuste algul, ei saa me iial teada. Küll aga on iga kodaniku kohus teavitada politseid ja lastekaitset abivajavast ning ohus viibivast lapsest – selles korteris oli neid kaks ja seal leidis aset vägivald.
Pahatihti arvatakse, et peretülid on iga pere siseasi, ning seda, et mees või naine kannatab vägivalla all, tema enda süüks. Selline mõtteviis peegeldab kahjuks teadmatust ja probleemi puudulikku tundmist. Liiatigi unustatakse, et sageli on peres ka lapsi, kes kannatavad täpselt samamoodi ja neid peab tingimata aitama. Enamik naisi, kes on pöördunud varjupaikade poole, on vajanud abi koos lastega.
2009. aastal viis Statistikaamet läbi turvalisuse uuringu, et välja selgitada vägivalla esinemist paarisuhetes, sest tavapäraselt kogutavates andmetes vägivald pahatihti lihtsalt ei kajastu.
Paarisuhtevägivalla kogemuse tunnistamine on Eesti ühiskonnas endiselt suur tabu ja peetakse kuuluvat inimeste eraellu, millest ei taheta rääkida ka kõige lähematele sõpradele. Selle tõttu jõuavad paarisuhtes ette tulnud vägivallajuhtumid harva politsei või kohtu vaatevälja. Samuti ei toeta paarisuhtevägivalla kohta statistika kogumist Eesti seadused: paarisuhtevägivald ei ole eraldi isikuvastaste kuritegude liik, vaid käib karistusseadustiku järgi ähvarduste, füüsilise väärkohtlemise, piinamise ja muu taolise alla. Tulemusena ei kajastu paarisuhtevägivald ka registreeritud kuritegude statistikas. Paraku ei tähenda see seda, et vägivalda paarisuhetes ei oleks.
Jättes kõrvale vaimse vägivalla paarisuhtes, koges 2009. aasta turvalisuse uuringu järgi viimase aasta jooksul füüsilist vägivalda paarisuhtes 46 800 inimest, sealjuures raskemat füüsilist vägivalda 18 000 naist ja 5000 meest. (Allikas: Merle Paats “Vägivald paarisuhtes – müüdid ja tegelikkus. Eesti Statistika Kvartalikiri, 3, 2010, lk 74-83, link http://www.naisteabi.ee/failid/Vagivald_paarisuhtes_-_myydid_ja_tegelikkus.pdf)
Ühiskonna ükskõiksus on see, mis tekitab vägivallatsejas karistamatuse tunde. Sina oled osa ühiskonnast ja suudad seda suhtumist muuta! Ole kodanik! Märka vägivalda ja tegutse – reageerides vägivallategudele saame kõik koos kaasa aidata turvalisuse suurendamisele!