Peredes, kus täiskasvanud on üksteisega vägivaldsed, on lapsed alati vägivallaohvrid, ka siis kui vägivald pole otseselt nende vastu suunatud.
Lapsed on sagedamini teadlikud perevägivallast kui vanemad seda arvavad.
Lapsed võivad mitte aru saada tüli põhjustest, kuid nad saavad tundetasandil aru, et midagi halba on juhtumas kui nad näevad ja kuulevad, kuidas isa alavääristab, alistab ja alandab ema. Lapsed kardavad tihti, et vägivaldsete tülide käigus võib nende ema surra või tõsiselt viga saada.
Paljud lapsed püüavad vägivallaolukorras oma ema kaitsta ja võtta olukorra eest vastutust. Nad tunnevad süütunnet, rõhutust ja abitust kui ei suuda vägivalda peatada. Tihtipeale võivad lapsed tunda süütunnet ka seetõttu, et kõigest hoolimata armastavad oma vägivaldset isa.
Vägivalla kogemise mõjud avalduvad lastel kõige sagedamini järgmiselt:
- mälestused juhtunust tulevad pidevalt meelde, laps näeb juhtunut unes, tal võivad esineda erinevad valud, näiteks pea- ja kõhuvalu.
- laps tõrjub mälestusi juhtunust, ta ei soovi või ei suuda meenutada vägivallaolukorda puutuvaid asjaolusid, ta ei taha juhtunust rääkida, tundereaktsioonid võivad puududa.
- laps on apaatne, tal on õppimisraskusi, ta ärritub kergesti, on hirmul ja ettevaatlik, uinumine võib olla häiritud ja ta võib öösiti ärgata, tal võib esineda masendus ja agressiivsus. Eriti võivad pojad võtta omaks isa käitumise ja hakata ise kasutama vägivalda teiste vastu.
Imikuealistel võib stressireaktsioon väljenduda liikumatusena, apaatsusena, une- ja söömishäiretena ning füüsilise arengu peetusena.
Mänguealiste häired võivad olla apaatsus, agressiivsus, masendus, süütunde tajumine, sarnaste korduvate mängude mängimine, kramplik klammerdumine täiskasvanute külge.
Teismeliste käitumine võib muutuda nii raevuks ja kättemaksuihaks vägivallatseja suhtes kui ka põlguseks ema vastu, et see end ise ei kaitse.
Mõned lapsed reageerivad endassetõmbumisega, masendushoogude ajal võib esineda enesetapumõtteid. Ärevustunne võib takistada koolis edasijõudmist, lapsed võivad käituda agressiivselt ja neil võib esineda suhtlemisraskusi.
Kui perevägivald on olnud pikaajaline, võib kogu lapse energia kuluda vägivallaolukorra ennetamisele ja sellega toimetulekule, mille tõttu ressursse eakohasteks tegevusteks enam ei jätku.
Laps võib ka õppida, et vägivald on probleemide lahendamiseks sobilik vahend – poiss võib õppida lööma ja tüdruk alistuma, sest see on ainuke peremudel, mida nad näinud on.
Lapse abistamine
Toimunud perevägivallast peab lastega rääkima, et aidata neil juhtunuga toime tulla.
Lapsed tunnevad sageli vanemate vahel toimunud vägivalla pärast süüd, häbi ja vastutust, mistõttu vajavad ka nemad sageli abi väljastpoolt perekonda nagu ka täiskasvanud ohvrid.
Ole peale vägivallajuhtumit lapse lähedal. Ole aus, räägi juhtunust ja lapse tunnetest.
Anna lapsele aega jõudu koguda ja lase tal kurb olla. Ära sunni teda kohe õppima või kooli minema.
Anna lapsele aega mängida omi mänge. Mängimine vähendab lapse ahistust ja aitab tal rahuneda.
Lapsega vägivallast rääkides aitad tal vabaneda ahistavast saladusest ja aru saada, et tema pole ainuke perevägivalda läbi elanud laps.
Toimunud vägivallast rääkides ära valeta või pisenda toimunut. Arvesta lapse arenguastet ja kasuta sõnu, mida ta mõistab. Räägi, kus vägivallatseja on ja mida ta antud hetkel teeb.
Räägi lapsele oma tulevikuplaanidest ka siis, kui need on veel ebakindlad.
Teadmine, et olukorrast on väljapääs on lapsele turvalisem kui teadmatus ja hirm selle ees, mida tulevik toob.
Ära aseta last kunagi otsustaja rolli, sest otsuste tegemine on Sinu kohustus.
Otsi abi ja räägi sellest ka lapsele. Nii aitad ka last.
Räägi lapsele, et vägivald on kuritegu ja see ei ole kunagi peresisene asi, mille tõttu perevägivalda ja abi otsimist väljastpoolt perekonda ei pea häbenema.
Räägi lapsele, et kõikides peredes tülitsetakse ja näägeldakse vahel, kuid vaid mõnedes peredes lõppevad tülid vägivallaga. Tülid kuuluvad tavalise pere-elu juurde – vägivald aga mitte. Räägi, et pole olemas ühtki põhjust, mis õigustaks ühe inimese vägivalda teise suhtes, isegi mitte siis, kui teine inimene on tõesti teinud midagi halvasti.
Selgita lapsele, et on õigus tunda kõiki tundeid – ka viha, kuid kellelegi ei tohi oma tunnete tõttu haiget teha. Kui keegi teeb vihahoos teisele haiget, vajab ta abi, et õppida oma tunnetest aru saama ja neid valitsema.
Vabasta laps süütundest
Räägi lapsele, et vanematevahelised tülid on ainult nendevahelised asjad, isegi kui need said alguse last puudutavatest asjadest. Rõhuta, et vägivald ei ole mitte kunagi lapse süü ega ole seotud sellega kui hästi või halvasti tema käitub.
